Rooosad rombid, lilllad rombid, vallged rombid. Oi hullu.
Üle pikapika aja õnnestus mul peale sattuda Eriti Halvale Filmile. Muidugi on olnud Igavaid, Küsitavaid, Mõttetuid ja muudki sellist kraami, aga seda suurt ja erilist pole tõesti ammu kohanud. Tegelikult päris kummaline asi kohe, lummav tondiloss, hunnik A-kategooria näitlejaid, kes sinna absoluutselt ei sobi, klassikaline traagiline minevikulugu ning kohe esimesel õhtul hakkavad kollid möllama, õhk jäätuma; juba järgmisel õhtul lälisevad lapsehääled kutset end päästma, millele raskelt häireline hipiuudu entusiastlikult järgneb ja ega väga kaua mööda ei lähegi, kui juba seintest hakkavad väänduma poltergeistinäod, laed karjuma ja ümberkonstrueeruma, ja mis kõige põhilisem- arvutud lapsebüstid seintel nutavad väändunud nägudega. Jeaah. The Haunting.
Ja siis sinna otsa võis näha veel sellist filmi nagu "In Bruges", mis..vist meeldis? Selline väga küsimärgiline värk igatahes. Suremus kaunis non-hollywoodilik, süžee kaootiline ja dialoogid suvalised, kohati tundus nagu oleks võetud terve hunnik ideid, mis tegijatel vähegi pähe tulid, valitud välja kõige nonsensimad ning need dada meetodil üksteise otsa sobitatud, samas üritades loogilist lugu jutustada. Mis vist tegelikult toimis. Dutch midget on horse tranquillizers?
Tšahhh.
No comments:
Post a Comment