Tublimast tubli kuid siiski niipalju veel valesti ja puudu. Õnneks paistavad inimesed mingil naljakal põhjusel endiselt aksepteerivat kõike seda, mis ma valesti teen. Mu kannatlikud hinged. Seda kõigekõigemat kompleksi ma ilmselt maha kunagi ei jäta ning miks peakski- näljased emashüäänid tiirlemas ühe isase ümber pole midagi mida oleks vaja ilmtingimata aksepteerida, eriti kõrgelennuliste egoistlike tunnuste puhul. Tähelepanuvajadus kasvõi juba ei luba olla üks kintsudest lihaletil. Harrastan pealegi Muumisid ning voodialuseelu, kui tundub nii vajalik.
Paar tähelepanekut.
Misantroop erutab täiesti arvestataval määral.
Jääauk paiskab elu mõtte ajusagaratesse.
Päike terendab kevade lõpus.
Ehk pakuks keegi eneseväljendumiskursusi?
2 comments:
Minult tahaksid? :D
Võiks vist öelda tere Laura.
Post a Comment