Seda minu uudishimulikku(perversset ma ei kasutaks siiski) vajadust teiste eludesse piiluda teavad vist juba kõik. Kuigi juba mõnda aega pole saanud mahti ega viitsimist, et õhtut veetvaid linnakodanikke aknasse vahtimisega ehmatada, küll veel jõuab. Vaadake ette või ostke paksemad kardinad, kui privaatsus armas on(või ka mitte, sest muidu ma ju ei näe). Meenus täna see komme. Mõnikord on mõttetööl ka vastuvõetavaid tulemusi, kuigi nad vähemalt täna olid ilmselgelt vähemuses. Kullakalli haridusasutuse poliitika kipub ka päris kiiva kiskuma, tugevdama oma kõige absurdsemate reeglite mõju ning lämmatama seni vaikselt juuri ajanud arusaadavat süsteemi. Kogu pedaagoogkonna huvi rambivalguses terve klassikollektiiviga viibida pole sugugi nii meeldiv kui võiks tunduda(või no kellele ikka tunduks?) ning kõigi koridori molbertil eksponeerunud teoste mäletamine ei ole siiski päris võrdväärne Harjumaa keskuse teadmisega. Isegi mitte meielaadsete hulgas. Aga see kõik pidi kevadiselt üpriski tavaline olema seega suud kinni, naer taskusse ning stressist ärge mõelgegi!
No comments:
Post a Comment