Ükspäev(tegelikult päris ammu)leidsin ma end oma kunagisi salapihtimusi lugemas ja naersin omaette teatava heldimusmomendiga, milline kõrgklassi emo ma kunagi olin ning siis jälle totaka rahuloleva naeratusega, kui ilusti kõik äkki paika on jooksnud. Kõik see, millest ma paistsin pidevalt puudust tundvat, lehekülgede jagu teksti, kõik see, ta on ju mul nüüd olemas. Suurima tõenäosusega olen ma küll kaotanud täielikult mingisugusegi tõsiseltvõetavuse, sedasi pidevalt õnneuimas ringi töllerdades ning hipiavaldusi tehes nagu just praegugi, aga ma absoluutselt usun, et see on seda väärt.
No lihtsalt tahtis jälle välja öeldud saada. Don't you judge me!
1 comment:
Emodega pole turvalisuse mõttes lähemalt tutvunud, emud on kuuldavasti toredad... aga su linnupilt on kindlasti sümpaatne
Post a Comment