Unustatud jõulud

Justnimelt seesugust jõulupornot ma fotokat uueks aastaks valmis pannes leidsingi.

Terve jõulunädala lasin mööda pimedaid Tallinna tänavaid soolot, lakkusin haavu, mis imekombel ei ostunudki maohaavanditeks ning valmistusin suure hurraaga aastat ära saatma. Nüüd ma lihtsalt istun jõude, lükkan asju edasi ja ootan seda masinat, mis meid esmaspäeval minema viib. Ühe lubaduse ma võin teha küll. Seekord tuleb aastavahetus teisiti. Ma otsustasin, et ma tõepoolest usun sellesse, nagu mingisse uude algusse, see tähendab midagi. Eks näeb.

Black holes and revelations

Kui millestki liiga palju rääkida, muutub ta
a)ohtlikuks
b)tähtsusetuks
c)valetähenduslikuks.

Ära õppida ja meelde jätta.

Roheline Partei

Nädal on olnud surmavalt kooline ning nädalalõpp kummaliselt töine. Ma jõudsin otsusele, et ma oman ühte kummalisimat töökollektiivi, alustades kahe naisega, keda ma kunagi näinud pole, aga kelle nimesilte ma ekspluateerisin parema puudumisel ning lõpetades karja Rebastega, keda ma ilmselt nüüd tihemini nägema hakkan, nüüd kui fotos on kõik kohad täidetud. Meil on Mees Minevikust, kes ei tea mis on träna ning vajab seletust terminile 'rottima'. Siis on meil Mees, Kes Oli Edukas ehk töötas suurlehele ja igasugu muid asju, aga ütleb, et enam ei viitsi. Ja nüüd on meil ka Mees, Kes Sai Tommy Hilfigerilt Kella Ja Kaotas Selle Ära, kes käis Otto-Triinuga Soomes. Mida paremat veel tahta?

We'll all have wings, we won't need legs to stand

Kange kiusatus on midagi imalat ja üleemotsionaalset avaldada, aga ma olen tugev. Ma pean sellele vastu. Kuulake parem Tori Amost.

Pimedate Ööde Unistused

Pöffile sattusin poolkogemata, eesmärgiga vaadata miskit Briti filmi "Must kuld", mis mu üllatuseks osutus hoopis dokfilmiks kohvist. Nojah, tegelikult selles žanris ta oli päris hea. Segadusest ning oma tutvustusteuurimatusest veidi häirituna otsustasin teisele plaanitud ööfilmile mitte jääda ja külmetasin Kadrioru pargis veidi käsi. Täna aga käisime "Eksituste komöödial"(tugev noogutus) ja näiteks reede hommikul me läheme "Macbethile". See nädal me raputame oda.

Demon days

Postituspausin ning üritan võidelda oma deemonitega. Ei lähe eriti hästi.
Ühel ilusal eilsel pühapäevaõhtul saabusin ma koju umbes-täpselt keskööl kindla eesmärgiga kirjutada valmis nii ajalehe juhtkiri, sisukas analüüs Cooperi publikumist sellesamuse koha jaoks siin ning vihane artikli analüüs Vabadussõjaristi-teemal. Selle asemel tantsisin oma deemonitega polkat, nautisin pilkases pimeduses dushi ning vajusin üldse mitte enam nii motiveerituna voodisse, et varsti vastu võtta üks eriti mõttetu päev. Ma vaevu mäletan oma kirglikku pettumust eestlaste rokivõimes ja saamahimus, mis kontserdi ajal pidevalt peast läbi käis, kirjapanemiseks on ilmselt lootusetult hilja. Lihtsalt kahju hakkas tüüpidest, kes paistsid kõike endast anda tahtvat, et tuimad eestlsed nädalapäeva unustaksid ja midagi teeksid. Aga see pisikenegi lavaesine seltskond ei hiilanud energilisusega, isegi "Poison" kõlas vaevuolematult rahvale suunatud mikrofoni. Mõni vene karvaspea leidis isegi vahepeal aega Ansipiteemalisi arutlusi üles võtta ning eesseisjate ahtritele ebatervet huvi ilmutada, juustemerre uputamisest rääkimata. Perekond Haarame-kõike-mis-kätte-juhtub-ja-kaome teiselpool küljel oli ka päris vahva oma turjalhüpleva roosa tšiki ja à 2m mehepojaga, kelle hobiks näis olevat oma meetrised käed kõrgele-kõrgele tõsta, et oma hüper-super telefoniga pildikesi klõpsida. Miskipärast meenus mulle keset kogu seda tümpsu Rousseau arutlus, mille järgi enne tsivilisatsiooni oli maailm ilusam kohtja otsustasin temaga nõustuda asendades sõna tsivilisatsioon 'liigse elektroonikaga'. Tundus nagu inimesed massiviisiliselt on kaotanud võime elada hetkes, mida ma juba pikemat aega olen üritanud voodi alt üles leida. Umbes sellest hetkest sündis ka mu juhtkirjaidee, mida ma aga pean kõvasti enne painutama ja torkima, et ta tabavamaks ja idee "maailm fotograafi silma läbi"(wtf?!) raamidesse sobivamaks üritada moondada. Seda, kuidas see mul välja ei tule võita lugeda järgmisest koolilehest umbes päris palju aja pärast, kus ma lisaks sellele punnitan veel muudki panust anda, et lehte varjusurmast üles torkida(kiirnimekiri, kes seda praegu võivad juhtuda lugema...noh sõrmed risti, et kellegi tunded ei saa puudutatud), sest kui päris aus olla, siis on ta ikka kaunis igavakene meil. Ma ei tea küll, mida mina oskan selles suhtes ette võtta, aga ma annan oma parima.