Demon days

Postituspausin ning üritan võidelda oma deemonitega. Ei lähe eriti hästi.
Ühel ilusal eilsel pühapäevaõhtul saabusin ma koju umbes-täpselt keskööl kindla eesmärgiga kirjutada valmis nii ajalehe juhtkiri, sisukas analüüs Cooperi publikumist sellesamuse koha jaoks siin ning vihane artikli analüüs Vabadussõjaristi-teemal. Selle asemel tantsisin oma deemonitega polkat, nautisin pilkases pimeduses dushi ning vajusin üldse mitte enam nii motiveerituna voodisse, et varsti vastu võtta üks eriti mõttetu päev. Ma vaevu mäletan oma kirglikku pettumust eestlaste rokivõimes ja saamahimus, mis kontserdi ajal pidevalt peast läbi käis, kirjapanemiseks on ilmselt lootusetult hilja. Lihtsalt kahju hakkas tüüpidest, kes paistsid kõike endast anda tahtvat, et tuimad eestlsed nädalapäeva unustaksid ja midagi teeksid. Aga see pisikenegi lavaesine seltskond ei hiilanud energilisusega, isegi "Poison" kõlas vaevuolematult rahvale suunatud mikrofoni. Mõni vene karvaspea leidis isegi vahepeal aega Ansipiteemalisi arutlusi üles võtta ning eesseisjate ahtritele ebatervet huvi ilmutada, juustemerre uputamisest rääkimata. Perekond Haarame-kõike-mis-kätte-juhtub-ja-kaome teiselpool küljel oli ka päris vahva oma turjalhüpleva roosa tšiki ja à 2m mehepojaga, kelle hobiks näis olevat oma meetrised käed kõrgele-kõrgele tõsta, et oma hüper-super telefoniga pildikesi klõpsida. Miskipärast meenus mulle keset kogu seda tümpsu Rousseau arutlus, mille järgi enne tsivilisatsiooni oli maailm ilusam kohtja otsustasin temaga nõustuda asendades sõna tsivilisatsioon 'liigse elektroonikaga'. Tundus nagu inimesed massiviisiliselt on kaotanud võime elada hetkes, mida ma juba pikemat aega olen üritanud voodi alt üles leida. Umbes sellest hetkest sündis ka mu juhtkirjaidee, mida ma aga pean kõvasti enne painutama ja torkima, et ta tabavamaks ja idee "maailm fotograafi silma läbi"(wtf?!) raamidesse sobivamaks üritada moondada. Seda, kuidas see mul välja ei tule võita lugeda järgmisest koolilehest umbes päris palju aja pärast, kus ma lisaks sellele punnitan veel muudki panust anda, et lehte varjusurmast üles torkida(kiirnimekiri, kes seda praegu võivad juhtuda lugema...noh sõrmed risti, et kellegi tunded ei saa puudutatud), sest kui päris aus olla, siis on ta ikka kaunis igavakene meil. Ma ei tea küll, mida mina oskan selles suhtes ette võtta, aga ma annan oma parima.