Päevad siin minu väikeses maailmas on möödunud kiirelt ning tegusalt, tekitades mõningast rahutust praeguse niisama-passin-siin oleku suhtes. Paljukardetud 16.novembri õhtu kukkus välja omamoodi isegi hästi vaatamata alguslausele "Kuna G5 omaloomingu produktsioon on olnud piiratud, on meil täna lausa üks esineja". Inimesed olid hästi toetavad ja positiivsed, mille eest ma olen hästi tänulik, sest hukkamõist oleks küll viimane asi, mida mulle veel vaja oleks olnud. Ega ma ei teagi, mida ma üldse paanitsesin, ju hõljus peas ettekujutus klassitäiest vihasest publikust, kellele midagi pakkuda pole, aga tundub, et mu palvetele vastati ning meid oli vaid 15 ringis ning kõik TPLlased. Isegi Grease'i karaoke jooksis vahepeal läbi, kuivõrd õnnestunult, seda ei kommenteeri.
Traditsioonilise lõpuna viis tee katakombidesse.
Kes tahtis, võis mind laupäeva jooksul Kristiine keskuses kohata, kui teadis, kust otsida. Siiski keegi vist ei avaldanud soovi ning selle asemel viis buss mind hoopis Rahumäe poole, kus sai jälle nilbeid ja nilbemaid nalju teha(hoidkem traditsioone siiski kõrgel, eksole) ning ega ei puudunud ka vägivaldsed vaidlused isikute maffialise või doktorliku olemuse üle. Ööd tugitoolis on mulle alati väga istunud, vaba-aja põhiharrastus ja hommikul sai kohvi kahh.
No comments:
Post a Comment