Päike hakkas lõpuks särama, mis seab mind raske dilemma ette. Eile öösel tegin plaane juba lahkumiseks siit vihmaseks ja uimaseks muutunud linnast, ise mõtiskledes, mis mul küll viga on. Mul pole vist elu sees uneprobleeme olnud, viimased paar ööd olen aga viselnud voodis tunde-tunde. Samuti poleks ma osanud arvata, et minu seniarvatud üksildane loomus polegi seda ning et ma tunnen suuremat sorti vajadust Tallinnasse mahajäänute järele. Nahk nõuab päikest.
No comments:
Post a Comment