Mäest alla kukkuda ei ole lubatud

Folgi ajal võis tuvastada kahte domineerivat poolust. Ühed need, kes järjekindlalt endale värvilise paelu seotades kirusid Folgipassi olemasolematust ning vaatasid mind raske kahtlusega, kui mu tee kontserdipaigast mujale viis. Neid võis tabada tantsu vehkimas pea iga lava ees ning kaelamurdva kiirusega ühelt platsilt teisele lendlemas, katarsiline pilk silmis. Teise äärmuse võis leida mõnest kohvikust magamast või rohelise lava eest tarbimas, taskud tühjad ning käsivarred paljad. Üllatunud pilguga seirasid ka nemad, noid, kel kollane pael käe ümber välkumas ning tunnistasid siira rõõmuga oma nende päevade eesmärki võimalikult promillist elu elada. Üksteisest ei saa nad kumbki eriti hästi aru ning kohtudes võis tabada mõlema pea kohal säravat küsimärki, tavaliselt ka hüümärgiga komplektis.
Ma ise paigutaksin end kuskile vahepeale. Ma tunnistan ausalt, et suuremal osal kontserditest ma ei käinud, ajades osalt selle taaskord väändunud jala süüks, kuid ei oska öelda, mis ma muul juhul oleks teinud.
Kolmapäevaõhtuseks meelelahutuseks sai jalgpalliga korvpalli harrastamine, ülimõnus saun ning Johnny Cashi elulugu "Walk the line". Hästi armas film, muuseas.
Neljapäeval kappasime(loe:loivasime) kohe avamiseks kohale, alustades tuttavaterallit subjekt Velmetiga. Mingi hetk läks lugemine sassi. Pärast subjektide J ja K-ga kohtumist suundusime veel veidi Kirsimäel Etno töötubade tulemusi uurimas ning seejärel spordihoone kohvikuga sõprust sobitamas, et siis edasi veidi mini-Tätte taustal bridži katsetada ning Indigolastele haledalt hiljaks jääda. Õhtu möödus mööda vallikraavi slaalomeid tehes ning paar korda prožektoriga pimestatud saades, lõpuks positsioneerusime rippsillast veidi eemalasuvale murujupile tee ääres ning olnud veidi kuulanud, kirusin end pileti olemasolematuse pärast. Ehk kell südaöö, Kaevumägi, Oort. Sellegipoolest oli seal mõnus istuda, mingi hetk ronis põõsast välja dideridoo'ga folklane, kes valgustas meid oma püüdlustest tasuta mäele pääseda ning andis ka privaatkontserdi. Varsti sellejärgselt nägi Laidoner tükk aega viit kahtlase huumoriga folklast soolikaid välja naermas.
Subjekt L-i sõnum teispoolsusest ennustas peatset surma, sama tegi ka kirjutis subjekt K näppudel(Homme suren ja ongi parem-tõenäoliselt miskid laulusõnad?), horoskoop aga hoiatas liigse segadussesattumise eest, mispeale mul peaaegu lossimägedesse ronimisest hingetuna ära eksida õnnestus. Eelmiseõhtusest elamusest ergutatuna oli kavas järve äärde Phønixi kontserdile minna, olnud varem juba parima kõlaga pingid välja peilinud ning kuigi vihm tekitas kahtlusi, leidsime end lõpuks ikkagi keepide ja vihmavarjuga varustatuna orust. Mingi hetk läks paelaomanik M ka päris kontserdile ning vihma lakates suundusime subjekt J-ga taas rahvasumma sekka. Kella kahene Austraallase kontsert jäi lubadusest hoolimata vaatamata, see-eest leidsime Saku telgi eesti subjekt Keemiaõpetaja oma mõrvarliku vihmavarjuga.
Laupäev nägi ette intensiivset sõudmist, mida aga pärast mitmeid katseid rohkem kui kohapeal paigal seismine korda saata, harrastas vaid subjekt J. Õhtuks oli sündinud otsus ühele kontserdile ka korralikult minna, valiku sai Besh o drom(Avenue & Suprjadki oleks ka täiesti kavas olnud, kui me poleks suutnud taas üle tunni hiljaks jääda, et näha vaid kolme viimast lugu), enne mida subjekt M veel mitmeid teisi väisas ning mina kodus klappidega und nautisin ja "Surmarelva" taustal tema suguvõsa übertoreduse üle imestasin. Lõpuks kontserdile jõudis vehkisin loo tantsida, käisin korra siseruumides ning enam subjekti üles ei leidnud, mispeale mu kõht kellegi küünarnukiga kohtus ning ma nii närvi läksin, et kappasin poole pealt minema, ise puhisedes "nende pagana trummitagujate" peale. Hiljem Mari juhtis tähelepanu horoskoobi ennustusele, et mul oli oht plahvatada, ainult, et keegi ei saa viga. Hakka veel uskumagi neid.

Ning siis täna läksime hoopis teisele lainele, istudes pärast vihma kivimaasikaga pargis, kus musapoest("Ega ma halva pärast, aga need, kes Black Sabbathi plaati ei oma, on lollid"-Lp.Poeomanik) 70-ndate rokki lasti ning tänu päikesele ning soojadele tänavakividele tekkiski tunne nagu päris eelmises sajandis kohe. Lisaks sellele kerkisid esile kohati illusioonsed ideed seoses omaenda hipipoega, aga see on juba midagi muud.

Tom Petty-Last dance with Mary Jane

P.S. Ma ei suutnud ära imestada Viljandi hoopis erilist väljanägemist, kohati inglaslikku, kohati veidi Hispaaniat ja ka Ameerika suburbiteema polnud puudu, kõike, mis kunagi huvi pakkunud. Kahtlustaks isegi lemmiklinna tiitli ümberpaigutumist.