Keskendudes rohelisele liblele paremas ääres

Alates ajast, kui ma uuesti keskenduma õppisin(mingil määral) olen ma end püüdnud kiirelt filmidesse, raamatutesse ning muusse kultuursesse maailmasse pühendada. Ma ei oleks endiselt kindel enda analüüsivõimes nende kohta, niiet vaevalt keegi siit mida tarka teada saab, kuid uhke olen ma enda üle sellegipoolest, arvestades pikka pausi, mille jooksul ma millessegi süveneda ei suutnud.
Niisiis, raamatutest alustasin ma oma rallit Truman Capote'iga, otsides välja raamatu "Külmavereliselt", mille tegemise kohta ma kunagi talve paiku ka "Capote" filmi ära vaatasin ning mis mul sees kripeldama jäi. Raamatul oli klassika maik man, nii sisuliselt kui iseenesliku kujunduse poolest, mis kippus käes lagunema. Ma kujutan ette, et see võiks olla kohustuslik kirjandus, ei teagi miks veel pole olnud? Annaks suurepärase võimaluse tegelaste analüüsiks ning kõigeks selleks muuks mida lugupeetud kirjanduseõpetajale meeldib meie peal ette võtta.
Sellest haaratuna, otsisin ema raamaturiiulist välja "Aasta Pariisis ehk Merde", mida ilmselt kõik juba lugenud on. Vaikset galeriid elavdas mu pidev hirnumine.
Kuna mu Prantsusmaavaimustus pole võrreldav ema omaga, siis järgmised riiulist näpatud teosed mulle eriti huvi ei pakkunud "Koka rännakud" ja "Oliiviistandus" jäid suhteliselt algusjärku kui ma kapsaks loetud Peter Mayle'i "Aasta Provence'is" kotti nihverdasin ning kiiresi läbi lugesin, kuigi see polnud pooltki nii naljakas kui Merde. Sellega lõpetanud võtsin ma suurejooneliselt ette Kafka, kuid avastasin, et algust olen püüdnud ma juba varem läbi närida ning ega ma ka seekord eriti palju kaugemale ei jõudnud. Ei tea. Eks kõik ei peagi siis meeldima ju, vist.
Raamatukogus käia meeldis mulle isegi sel ajal, kui ma suurema osa laenatud raamatuhunnikutest lahti tegemata tagasi viisin. Seekordse külastuse tegi eriti mõnusaks lahtisest aknast tulev suvevihm(kuidas ma seda armastan!) ning varsti väljusingi juba kotitäie kirjandusega. Bukowski "Põhjatuse piirl" jättis mulje, et inglise keeles oleks see ilmselt palju tabavam ning kohati läks asi lõpupoole minu arust juba mõttetult labaseks, aga seda vist tema juures hinnataksegi. Peale selle(nagu üldse viimasel ajal) ei suutnud ma Sinka õpetusi maha jätta ning pidevalt häris sõna "peale" väärkasutus. Ma olen friik.
Praeguseks on peaaegu lõpusirgel "Siidrimaja seadused", millekohast filmi ma ka movie database'ist kiikasin, et veidi pettuda Candy osatäitja valikus ning siis see torrentist üles otsida. Elame, näeme.

Filmide poole pealt alustasin kõige tavalisemate ameerika sekskomöödiatega, mida kõik maha teevad, aga sellegipoolest kõik näinud on. Ehk siis "Eurotrip", "American Pie:Band camp" ja "American Pie:Naked mile". Keskendumispuudega isikule alustuseks täiesti paras. Ja ikka ja jälle ma kuulen siit-sealt nendeteemalisi märkusi või meeldetuletusi. Eks see vist ole ka omamoodi klassika. Sinna otsa veel üks kahtlase väärtusega noortefilm, kunagi ammu nähtud Cheerleaderite tragikomöödilistele ponnistustele vändatud järg "Bring it on: all or nothing", mis jäi eelnevalt mainitutele päris kindlasti kohe alla. Selle peale üritasin ma "millelegi tõsisemale" üle minna, alustades Todd Solondzi "Storytelling"uga(seda ma käänasin nüüd küll valesti?), mille puhul mu aju ei näidanud aga erilist valmisolekut. Veerand tunnist ma kaugemale ei jõudnud, kuid loodan varsti jätkata. Clarki järjekordse masendava noortefilmiga "Bully" läks natuke paremini, kuid just enne, kui kedagi tapma hakati, lülitas aju end unerežiimile. Minu arust oli film peaaegu identne kord ühel aastavahetusel emaga vaadatud "Kids"iga, millest too hiljem tükk aga rääkis kui ühest väga masendavast aastavahetusest. Mitte päris ka minu kohvitass(kui julmalt varastada teatud isikutelt väljendeid. Vabandused.).
"Transamerica" see-eest tekitas suhteliselt..adekvaatse tunde. Kuigi ma päris hästi ei mõistnud, kas seda pidi võtma rohkem läbi huumoriprisma või sügava masenduse, siis mulle tundus ta pigem nukruse poole peale kalduvat. Minu jaoks.
Ja siis loomulikult "Dear Wendy", mille ma niisama kodust vedelemast leidsin ning ühel unetul hommikul ära vaatasin. Ja nagu juhtub kõigi nendega, mis mulle tõsiselt meeldivad, ei oska ma selle kohta muud kommenteerida, kui et soovitaks kindlasti. Ma mäletan, et juba siis kui see kunagi Sõpruses jooksis, oli mul kavas seda vaatama minna. Seda, miks ma ei läinud, ei oska ma kommenteerida.
Mingil ajal sai veel siiani nägemata "Notting Hill" suhteliselt juhuse kombel ära vaadatud, kuid mida rohkem ma sellele tagasi vaatan, seda vähem ta mulle meeldib. Või noh, jätab külmaks. Kuigi ma saladuskatte all võin tunnistada, et sarnaseteemalised noortefilmid on minu jaoks üpris minek, ei paku mulle keskealiste suhtedraamat vaadata erilist pinget, nii julm kui see ka pole.
Ja siis vahepeal tutvusin veel 80-ndate õudusfilmitoodanguga, seda kummalisel kombel minu arvutisse sattunud 1980 aasta "The fog" näol. Kummalisest algusest sai veelgi imelikum teemaarendus ning sini-punastes toonides mõrvarlik lõpp, mitte vähem imelikum. Noor Jamie Lee Curtis ning sensuaalne raadiosaatejuht tuletornis loovad mittevaadatava koosluse tapjalike kalduvustega meremuumiatega.

Kuigi ma sattusin nüüd veidi hoogu, ei saa ma ka kuldset kolmikut duoks teha muusikat välja jättes. Tegelikult olengi ma ju sellele kõige rohkem tähelepanu alati pööranud.
Mõni päev tagasi kaevasin uuesti välja vanad iiri rahvalaulud ning the Dubliners'i laulud, mida ma kunagi kaks või kolm aastat tagasi andunult kuulasin, kuid mis jäid läpakast suurde arvutisse üle kandmata. Muidu on praegu tõusuteel kindlasti liiga hilja tekkinud armastus Placebo ning Zemfira vastu. See kipub mul ikka siis tekkima, kui kontserdid juba maha magatud on. Misteha. Lisaks sellele on hunnikus instrumentaalbände, või noh vähemalt pooleldi, ma ei teagi kuidas neid täpselt nimetama peaks. God is an astronaut, Team Sleep, taaskord varastatud Explosions in The Sky. Samal ajal suruvad end playlisti ka meenutused vanadest poppunk-aegadest, Green Day, Fall Out Boy. Ja noh siis veel need ülejäänud 1000 muusikateost läbi aegade.

Kui te nüüd vabandate mind, siis ma viin end lõpuni kurssi Homer Wellsi ning Candy elukäiguga.