The burning red

Täna Pärnu raamatukogu väisates suundusin psühholoogiaosakonda uurima neid põnevaid raamatuid, millest subjekt A pidevalt räägib. Kuna ma midagi suurt, paksu ja targa väljanägemisega ei leidnud, jõudsin kurvale arusaamisele, et ilmselt oli ta neid kõiki vene keeles lugenud ning see jättis mind väikese valiku ette. Jõe ääres istudes lendas kiirelt kõrvale lilla kaane ja jubeda kujundusega Internetipsühholoogia, sest nähes väljaandmiskuupäeva 1999 kadus mu usk selle adekvaatsusse aastal 2007. Samamoodi juhtus ka kehakeele õpikuga, pärast mille lehitsemist jõudsin otsusele, et kulmukortsutuse tähendust võin ma inimese näost isegi välja lugeda. Üldse hakkasin ma mõtlema selle peale, kui vähe tegelikult saab inimest teoorias õppida mõistma. Muidugi käituvad inimesed teatud reeglite järgi. Usun end isegi kohati üpris hästi ennustavat inimeste reaktsioone ja sõnu, vastavalt inimtüüpidele. Seda muidugi ainult neutraalses situatsoonis, kuna subjektiivse isikuna segavad ootused ja eelarvamused ning veel mõningaid teised kõrvalmõjud.
Kuid kui palju on tänapäeval neid inimesi, kes reeglitele ei allu! Nende kohta ei saa kuidagi lugeda värvilistest psühholoogiaraamatutest algajatele, vaid tuleb kasutada oma intuitsiooni ja kõiki neid tarku asju. Eriti rasked variandid on veel need, kes osaliselt käituvad reeglipäraselt, kui osaliselt mitte ning arva siis nüüd ära, kuidas ta nüüd käitub ning mida ta mõtleb.
Nagu ma kunagi kirjutasin kirjandisse teemal "Keel on segaduste allikas"(või noh, midagi sarnast), ei saa tõesti kuidagi tänapäeva inimest enam raamidesse panna. Ja et kui kunagi ütles Kalle lihtsalt Mallele, et ma võtan su ära, siis noh..enam see nii ei toimi. Mina ei saa näiteks tihti üldse aru, mis mängu keegi mängib, see teeb raskeks ka end reaktsioonide avaldumise. Et mis ma nüüd selle peale mõtlema peaksin? Mida ma võin öelda või arvata, kas ma sain asjast õigesti aru? Võtame kasvõi näiteks need, kes istuvad su kõrvale, võtavad ümbert kinni, võibolla ütlevad veel midagi ilusatki ning siis küsivad varsti "Ahh? Mis sa arvasid? See oli ju ainult nali." Tease, öelge nüüd üks korralik nimisõna selle isiku kohta? Püüa neist siis aru saada.
Jumal tänatud, et ma koolis pole, sest korraliku kokkuvõtte kirjutamisega jään ma küll jänni. Ja ei kirjutagi, kiusu pärast kasvõi. Mitte et asjal endal oleks mingit kirjandi maikugi, aga nohh, oma mõtete korraliku koondamisega on mul pidevalt raskusi olnud nagunii. Vaid need ükskikud korrad, kus ma olen suutnud midagi arvestatavat kokku panna, alguse, lõpu ja sisuga. Misteha. Vähemalt on needki.