Bittersweet symphony

Raamatukogudest kokku veetud üheksast teosest lendavad kahjustamatult pesasse tagasi seitse. See on jälle alanud? "Clockwork Orange"i avastasin taas ühe lõputa filmina, Tüüpiline, just siis, kui mind huvitama hakkas, teatas fail, et kahekümne minuti kanti on lõpust puudu. Halleluujah!
Fototoodang on jällegi madalpunktis, kuigi ilm tõmbus ilusaks, tänu millele mina tõmbusin valusaks ja roosaks. Tundub, et ma olen kaotanud ka selle targa väljanägemisega jutu kirjutamise ande, mida mõni kiitnud on, sest pidevalt tekib refleks kirjutada väljendeid nagu ajee, juhhuia ning muid kummalisi ilmutisi. Ma olen vist liiga palju subjekt B blogi väisanud. Niiet, ma vabandan juba ette, kui midagi sellist peaks sisse lipsama mõnel nõrkusmomendil.
Jahh, muidugi, praegu ma mõtlen kui palju häid kujusid oleks saanud rannas pildile, kui ma oleksin viitsinud tegutseda. Ja kus kõikjal ma oleks võinud veel käia. Vihma ajal ilma fotokata ringi jalutades, niiet tagumik pritsis muda täis, nägin vähemalt häid kaadreid korda kümme ja needsin ennast varustamatuse pärast. Aga oleks on ju paha poiss.
Aga homme on minek ja ma ei suuda otsustada, kas ma peaksin midagi ette võtma selles suhtes või leppima oma saagitusega. Südametunnistus taob mind kõrvalistmel ja käsib jalad tagumiku alt välja tõmmata, pea on aga suhteliselt tühi. Naisteranna amatsoone jäädvustada tundub natuke julm, eriti minu vastu, kes ilmselt seetõttu sinikates nädalaid vaevleb. Ekstaole.

Te veel kuulete minust!