Cadbury roses

Mulle meeldib mu uus kodutee. Eriti vihmaga.
Ja see väsimus on ka mõnus.
Ja šokolaad teega.
Võibolla oli mul kavas ka midagi öelda, aga see aurus fotokeemiaga koos lakke kinni. Õige kah.

Mäest alla kukkuda ei ole lubatud

Folgi ajal võis tuvastada kahte domineerivat poolust. Ühed need, kes järjekindlalt endale värvilise paelu seotades kirusid Folgipassi olemasolematust ning vaatasid mind raske kahtlusega, kui mu tee kontserdipaigast mujale viis. Neid võis tabada tantsu vehkimas pea iga lava ees ning kaelamurdva kiirusega ühelt platsilt teisele lendlemas, katarsiline pilk silmis. Teise äärmuse võis leida mõnest kohvikust magamast või rohelise lava eest tarbimas, taskud tühjad ning käsivarred paljad. Üllatunud pilguga seirasid ka nemad, noid, kel kollane pael käe ümber välkumas ning tunnistasid siira rõõmuga oma nende päevade eesmärki võimalikult promillist elu elada. Üksteisest ei saa nad kumbki eriti hästi aru ning kohtudes võis tabada mõlema pea kohal säravat küsimärki, tavaliselt ka hüümärgiga komplektis.
Ma ise paigutaksin end kuskile vahepeale. Ma tunnistan ausalt, et suuremal osal kontserditest ma ei käinud, ajades osalt selle taaskord väändunud jala süüks, kuid ei oska öelda, mis ma muul juhul oleks teinud.
Kolmapäevaõhtuseks meelelahutuseks sai jalgpalliga korvpalli harrastamine, ülimõnus saun ning Johnny Cashi elulugu "Walk the line". Hästi armas film, muuseas.
Neljapäeval kappasime(loe:loivasime) kohe avamiseks kohale, alustades tuttavaterallit subjekt Velmetiga. Mingi hetk läks lugemine sassi. Pärast subjektide J ja K-ga kohtumist suundusime veel veidi Kirsimäel Etno töötubade tulemusi uurimas ning seejärel spordihoone kohvikuga sõprust sobitamas, et siis edasi veidi mini-Tätte taustal bridži katsetada ning Indigolastele haledalt hiljaks jääda. Õhtu möödus mööda vallikraavi slaalomeid tehes ning paar korda prožektoriga pimestatud saades, lõpuks positsioneerusime rippsillast veidi eemalasuvale murujupile tee ääres ning olnud veidi kuulanud, kirusin end pileti olemasolematuse pärast. Ehk kell südaöö, Kaevumägi, Oort. Sellegipoolest oli seal mõnus istuda, mingi hetk ronis põõsast välja dideridoo'ga folklane, kes valgustas meid oma püüdlustest tasuta mäele pääseda ning andis ka privaatkontserdi. Varsti sellejärgselt nägi Laidoner tükk aega viit kahtlase huumoriga folklast soolikaid välja naermas.
Subjekt L-i sõnum teispoolsusest ennustas peatset surma, sama tegi ka kirjutis subjekt K näppudel(Homme suren ja ongi parem-tõenäoliselt miskid laulusõnad?), horoskoop aga hoiatas liigse segadussesattumise eest, mispeale mul peaaegu lossimägedesse ronimisest hingetuna ära eksida õnnestus. Eelmiseõhtusest elamusest ergutatuna oli kavas järve äärde Phønixi kontserdile minna, olnud varem juba parima kõlaga pingid välja peilinud ning kuigi vihm tekitas kahtlusi, leidsime end lõpuks ikkagi keepide ja vihmavarjuga varustatuna orust. Mingi hetk läks paelaomanik M ka päris kontserdile ning vihma lakates suundusime subjekt J-ga taas rahvasumma sekka. Kella kahene Austraallase kontsert jäi lubadusest hoolimata vaatamata, see-eest leidsime Saku telgi eesti subjekt Keemiaõpetaja oma mõrvarliku vihmavarjuga.
Laupäev nägi ette intensiivset sõudmist, mida aga pärast mitmeid katseid rohkem kui kohapeal paigal seismine korda saata, harrastas vaid subjekt J. Õhtuks oli sündinud otsus ühele kontserdile ka korralikult minna, valiku sai Besh o drom(Avenue & Suprjadki oleks ka täiesti kavas olnud, kui me poleks suutnud taas üle tunni hiljaks jääda, et näha vaid kolme viimast lugu), enne mida subjekt M veel mitmeid teisi väisas ning mina kodus klappidega und nautisin ja "Surmarelva" taustal tema suguvõsa übertoreduse üle imestasin. Lõpuks kontserdile jõudis vehkisin loo tantsida, käisin korra siseruumides ning enam subjekti üles ei leidnud, mispeale mu kõht kellegi küünarnukiga kohtus ning ma nii närvi läksin, et kappasin poole pealt minema, ise puhisedes "nende pagana trummitagujate" peale. Hiljem Mari juhtis tähelepanu horoskoobi ennustusele, et mul oli oht plahvatada, ainult, et keegi ei saa viga. Hakka veel uskumagi neid.

Ning siis täna läksime hoopis teisele lainele, istudes pärast vihma kivimaasikaga pargis, kus musapoest("Ega ma halva pärast, aga need, kes Black Sabbathi plaati ei oma, on lollid"-Lp.Poeomanik) 70-ndate rokki lasti ning tänu päikesele ning soojadele tänavakividele tekkiski tunne nagu päris eelmises sajandis kohe. Lisaks sellele kerkisid esile kohati illusioonsed ideed seoses omaenda hipipoega, aga see on juba midagi muud.

Tom Petty-Last dance with Mary Jane

P.S. Ma ei suutnud ära imestada Viljandi hoopis erilist väljanägemist, kohati inglaslikku, kohati veidi Hispaaniat ja ka Ameerika suburbiteema polnud puudu, kõike, mis kunagi huvi pakkunud. Kahtlustaks isegi lemmiklinna tiitli ümberpaigutumist.

Kiirsõnum

Folgil näeme, raisk!

Beauty runs the world

Hoiatus! Te olete kohtunud ühega noist pealiskaudsetest esteetidest, kes on kindlas veendumuses, et ilusad inimesed löövad elus läbi.
Mul on allergia inetuse vastu.
Seega ei sobinud mulle ka üldse "Texas Chainsaw Massacre-The Beginning". Avastanud endas esteedi, ei suutnud ma kirumata jätta, et kõik ilusad tegelased said brutaalselt surma. Ükskõik, kas tõsieluline või mitte. Tegelikult, mida tõepõhisem, seda kohutavam.
Aga algus oli ilus. Algustiitrid, see tähendab.

Tänase seisuga särab Krokuse lamp nagu jõulupuu tänu mr.Rebase salajastele elektrikuoskustele, mis on küll väga hinnatavad, aga ma teatan ametlikult, et ma keeldun ükskõik mis puhul kasutamast sõna "aitäh". Täiesti õudne kui koledalt ja võltsilt ta kõlab. Aga ärge muretsega, kõik need, kes seda vääriksid, saavad oma tasu kuidagi teistmoodi, küll ma miskit välja mõtlen. Ma ei ole tänamatu, ausalt ka.

Kogu lugu

Mida tegi subjekt süüdlane alates teisipäeva õhtust? Tõde teab vaid jumal ja siis veel mõned.

We are the future

80ndate punkfilmid on..kummalised. Neis on mingi kunstiline nõks, millega kogu brutaalsust ja maailmalõplikust edasi osatakse anda, vähemalt mulle jõuab see kohale, aga näete nüüd, lõpus võidab ikka hea! Sellepoolest oli "Suburbia" erandlikum kui "Class of 1984", mille ma nüüd ära vaatasin, kuna seal ei olnud mingit erilist hea ja kurja võitlust ning lõpp jäi üldse väga lahtiseks, mõelge ise, kes mida valesti tegi. 1984 aga.. nohh, õpetaja jäi igatahes ellu.
Lisaks sellele jäi mulle väga lahtiseks seos Orwelli 1984-ga, kui see üldse olemas oli. Arvata ju võiks kui nimi juba selline pandud on, aga ainus seos mis ma välja mõtlesin, oli see, et tegemist oli tulevikuvisiooniga (film ise aastast '82). Mingil määral vaatasin ka selguse mõttes ringi google'is ning imdb-s, kuid kuna esmapilgul midagi selleteemalist üldse silma ei hakanud, jätsin pooleli. Kurat seda teab, äkki nad seal Ameerikamaal arvasid massiviisiliselt, et aasta 1984 on kindel aeg, kui kõik allakäiguteed läheb/on läinud. Äkki keegi tark teab mulle seda seletada?
Plakat tekitab üldse suure küsimärgi peakohale, arvata võiks nagu läheksid vaatama mõnd ägedat noortefilmi à la "Kosmosetiinekad tõttavad appi". Aga kes neid kaheksakümnendaid ikka mõistab?

Ufod keskajal

Ma pole ammu end nii oimetuks jooksnud ning mõtlen, et miks ma ometi tihemini seda pole teinud? Nojah, laiskus. Vähemalt tasus subjekt L-i eeskuju ära ja vanalinnale sai ring peale tehtud, mille käigus tossud saavutasid ilmselt rekordtemperatuuri, piisavalt, et järgmiste kordade ennetamiseks mulle villid põletada. Aga see ei lähe neil korda, sest kui ma taastun, teen ma seda kindlasti veel! Seekord ma arvan siiski õhtupoole..
Siis oleks veel super olnud, kui keegi oleks taas rannaskäigu ette pannud, kuid ma olin nagunii juba arvestanud, et täna on taas elutu päev, seega suuri lootusi ma sellele ei pannud. See-eest eile oli mõnus ja igati elule ergutav ja jääkaru olen ma ka.
Lisaks sellele harrastasin ma veel tolmuimemistehnikat "miks tõsta tool eest ära kui saab tema alt manööverdada" masinaga, mis tegi häält, mis sobiks "Texase mootorsaemõrvade" põhiteemaks ning mõrvas brutaalselt mu voodilina.
Nüüd peaks midagi õhtuks välja mõtlema. Miski film kõlaks hästi, ma usun.

Ebaelulikkus

Foto kaustast "Üks hommik venekeele tunni ajal". Nojah.

Tänane päev möödus taas subjektitult ning üldse hästi elutult, teatavas lootuses homse kokkusaamise peale. Peaks mainima, et liiga palju puuvilju on kurjast ja pika kuulamise peale viskab igasugunegi muusika üle, mis omakorda ei tähenda midagi muud, kui et peaks midagi targemat ette võtma.
Piilusin salaja subjekt Velmeti blogi ning jõudsin lõpuks arusaamisele(peale selle, et ta häirivalt tihti Sinka-vastaseid kuritegusid sõnaga "peale" sooritas), et ma olen raskelt ebaerudeeritud. Küll ma kunagi midagi selles suhtes ette võtan. Homme näiteks.
Muusikavalik on mul ka kuidagi ebaks muutunud, aga selle pärast ma eriti ei muretse. Mulle sobib.
Ja siis ükspäev pidin ma subjekt B süütu märkuse ajendil subjekt M-ile kõne tegema, aga siis ma otsustasin, et las olla mu elutus juba täielik ning jätsin ta laagrisse igavlema. Sorry:)
Aa ja siis mulle meeldib see ka, kuidas ma oma ajudega Krokust sisse lülitada ei oska!
Niisiis, niisiis, ma arvestasin kokku juba peaaegu kaks nädalat täielikku elutust, et suure hurraaga homme selle lõppu tähistama minna. Aga ootoot, seda ma juba ütlesin.
Ning siis lootuses, et ühest subjektist saab mingiaeg ka päris subjekt. Aga see on saladus.

Ja ma lihtsalt pean lõpus ikka ära mainima, et ma olen seosetu!

Tagasivaade

Pärnus oli turupäev.

Tallinnas oli tränapäev.

Täna on vihmapäev.

Here's a little something

Punkt üks. Ma ei ole masenduses.
Punkt kaks. Ma olen tegelikult kohe päris rahul eluga.
Punkt kolm. Ma ei ole närvihaige.
Punkt neli. Sarkastik minus ei kao enam kuskile, selle oleks pidanud välja peksma juba varajases nooruses.

Üks subjekt hoiatab, et ma olen liiga pehmeks läinud.
Teise subjekti arust pole ma kunagi nii negatiivne olnud.
Kolmas subjekt on igati rahul, et ma enam kuri pole.

Keda uskuda?

*Ma olen vist liiga palju "That '70s show"d vaadanud, ma kipun tavakõnes inglisekeelseid sarkasme pilduma. Oh well, life's a bitch.

P.S. Arvake, kes on õnnelik värvipeaga Krokuse omanik? Ohjaaa. Kelder, siit ma tulen!

Bittersweet symphony

Raamatukogudest kokku veetud üheksast teosest lendavad kahjustamatult pesasse tagasi seitse. See on jälle alanud? "Clockwork Orange"i avastasin taas ühe lõputa filmina, Tüüpiline, just siis, kui mind huvitama hakkas, teatas fail, et kahekümne minuti kanti on lõpust puudu. Halleluujah!
Fototoodang on jällegi madalpunktis, kuigi ilm tõmbus ilusaks, tänu millele mina tõmbusin valusaks ja roosaks. Tundub, et ma olen kaotanud ka selle targa väljanägemisega jutu kirjutamise ande, mida mõni kiitnud on, sest pidevalt tekib refleks kirjutada väljendeid nagu ajee, juhhuia ning muid kummalisi ilmutisi. Ma olen vist liiga palju subjekt B blogi väisanud. Niiet, ma vabandan juba ette, kui midagi sellist peaks sisse lipsama mõnel nõrkusmomendil.
Jahh, muidugi, praegu ma mõtlen kui palju häid kujusid oleks saanud rannas pildile, kui ma oleksin viitsinud tegutseda. Ja kus kõikjal ma oleks võinud veel käia. Vihma ajal ilma fotokata ringi jalutades, niiet tagumik pritsis muda täis, nägin vähemalt häid kaadreid korda kümme ja needsin ennast varustamatuse pärast. Aga oleks on ju paha poiss.
Aga homme on minek ja ma ei suuda otsustada, kas ma peaksin midagi ette võtma selles suhtes või leppima oma saagitusega. Südametunnistus taob mind kõrvalistmel ja käsib jalad tagumiku alt välja tõmmata, pea on aga suhteliselt tühi. Naisteranna amatsoone jäädvustada tundub natuke julm, eriti minu vastu, kes ilmselt seetõttu sinikates nädalaid vaevleb. Ekstaole.

Te veel kuulete minust!

The burning red

Täna Pärnu raamatukogu väisates suundusin psühholoogiaosakonda uurima neid põnevaid raamatuid, millest subjekt A pidevalt räägib. Kuna ma midagi suurt, paksu ja targa väljanägemisega ei leidnud, jõudsin kurvale arusaamisele, et ilmselt oli ta neid kõiki vene keeles lugenud ning see jättis mind väikese valiku ette. Jõe ääres istudes lendas kiirelt kõrvale lilla kaane ja jubeda kujundusega Internetipsühholoogia, sest nähes väljaandmiskuupäeva 1999 kadus mu usk selle adekvaatsusse aastal 2007. Samamoodi juhtus ka kehakeele õpikuga, pärast mille lehitsemist jõudsin otsusele, et kulmukortsutuse tähendust võin ma inimese näost isegi välja lugeda. Üldse hakkasin ma mõtlema selle peale, kui vähe tegelikult saab inimest teoorias õppida mõistma. Muidugi käituvad inimesed teatud reeglite järgi. Usun end isegi kohati üpris hästi ennustavat inimeste reaktsioone ja sõnu, vastavalt inimtüüpidele. Seda muidugi ainult neutraalses situatsoonis, kuna subjektiivse isikuna segavad ootused ja eelarvamused ning veel mõningaid teised kõrvalmõjud.
Kuid kui palju on tänapäeval neid inimesi, kes reeglitele ei allu! Nende kohta ei saa kuidagi lugeda värvilistest psühholoogiaraamatutest algajatele, vaid tuleb kasutada oma intuitsiooni ja kõiki neid tarku asju. Eriti rasked variandid on veel need, kes osaliselt käituvad reeglipäraselt, kui osaliselt mitte ning arva siis nüüd ära, kuidas ta nüüd käitub ning mida ta mõtleb.
Nagu ma kunagi kirjutasin kirjandisse teemal "Keel on segaduste allikas"(või noh, midagi sarnast), ei saa tõesti kuidagi tänapäeva inimest enam raamidesse panna. Ja et kui kunagi ütles Kalle lihtsalt Mallele, et ma võtan su ära, siis noh..enam see nii ei toimi. Mina ei saa näiteks tihti üldse aru, mis mängu keegi mängib, see teeb raskeks ka end reaktsioonide avaldumise. Et mis ma nüüd selle peale mõtlema peaksin? Mida ma võin öelda või arvata, kas ma sain asjast õigesti aru? Võtame kasvõi näiteks need, kes istuvad su kõrvale, võtavad ümbert kinni, võibolla ütlevad veel midagi ilusatki ning siis küsivad varsti "Ahh? Mis sa arvasid? See oli ju ainult nali." Tease, öelge nüüd üks korralik nimisõna selle isiku kohta? Püüa neist siis aru saada.
Jumal tänatud, et ma koolis pole, sest korraliku kokkuvõtte kirjutamisega jään ma küll jänni. Ja ei kirjutagi, kiusu pärast kasvõi. Mitte et asjal endal oleks mingit kirjandi maikugi, aga nohh, oma mõtete korraliku koondamisega on mul pidevalt raskusi olnud nagunii. Vaid need ükskikud korrad, kus ma olen suutnud midagi arvestatavat kokku panna, alguse, lõpu ja sisuga. Misteha. Vähemalt on needki.

Death ride

Täna piilusin salaja ilusaid inimesi.

Pilt näeb veidi feik välja tänu minu photoshop-andetusele, korralikku tausta ma pildistamisel leiutada ei suutnud, aga pen tool ei taha endiselt minuga koostööd teha. Misteha.
Jahnoh. Vihm.

P.S. Kas ma ütlesin veidi? Ta on lausa kummaline. Dilemma. Peaks kunagi õppima kasutama siiski asju..

Obsessioon L

Päike hakkas lõpuks särama, mis seab mind raske dilemma ette. Eile öösel tegin plaane juba lahkumiseks siit vihmaseks ja uimaseks muutunud linnast, ise mõtiskledes, mis mul küll viga on. Mul pole vist elu sees uneprobleeme olnud, viimased paar ööd olen aga viselnud voodis tunde-tunde. Samuti poleks ma osanud arvata, et minu seniarvatud üksildane loomus polegi seda ning et ma tunnen suuremat sorti vajadust Tallinnasse mahajäänute järele. Nahk nõuab päikest.

Gunshot glitter

Kummaline rahu võtab maad.
Äikesetorm.

Sain mis tahtsin

Hea tuju haihtus kuskile õhku. Lisaks sellele pean ma kaks päeva oma väändunud jalga põetama ning juba ma näen, kuidas päike tuleb välja. Ning mitte kedagi, kes mind lõbustaks.
Mul hakkavad juba üle viskama inimesed, kelle tagamõtted jäävad arusaamatuks. Mulle ei meeldi, kui mind narritatakse.

Slaughter

Ma kardan, et kui ma veel mõne õnnetunnet sisaldava postituse teen, kantakse mind nõrgamõistuslike nimekirja üle. Kaua võib, eksole? Igal asjal on piir. Valvsaks peaks ju ometi tegema ka eestlastele teada-tuntud ütlemine "Pill tuleb pika ilu peale".
Samas ei oska ma isegi põhjendada, mis pagana pärast ma pidevalt õnnelik olen. Kunagi olin ma ju ometi kiire ja vihane. Ehk olen ma avastanud mõne toiduaine, mis dopamiini sisaldab(see, et teadlased seda ei leia, ei tähenda midagi!)? Ehk on need maasikad või hoopis sibul?
Kuid ärge arvake, et ma täiesti lootusetu olen. Üheskoos subjekt M-i ning subjekt B-ga võiksime vabalt asutada klubi Potentsiaalsed Sarimõrvarid United ning relvi valime me kalkuleeritud külmaverelisusega ning me kõik oleme piisavas koguses Ameerika tapafilme näinud. Kes on meie esimene ohver? Kas võid see olla SINA?!

Lendas üle käopesa

Summertime blues

See ajusuretav kuumus ning räpased töömehed hoovis puurimas auku meie veetorru, et nädal aega sooja vett ei tuleks. Aga mis minul sellest, mina lähen Pärnusse! Nautima sealset ajusuretavat kuumust ning üldse end hästi tundma. Koristama peaks.
Ükspäev avastasin äärmise meelitatusega oma auväärse esindatuse Eesti fotoblogide nimekirjas üheskoos Remo Savisaare..ja noh igasugu muude tegijatega, aga kuna mu informatsioon inimeste nimede kohta on alati longanud, siis ma rohkem tuttavaid nimesid ei tuvasta(Peale muidugi Andrese ja Maikeni). Tükk aega mõtlesin, et kuidas pagana moodi saab mulle täies tundmatu inimese blogist, kus lisaks kogu kurioosumile, ei olegi üldse teiste blogide linke, kaasaarvatud minu oma, tulla suurem osa külastajatest(Nagu egoistlikult kasulik Google Analytics mulle teatas). Välja mõtlesin siis. Ja olen, indeed, meelitatud.
Kui juba Pärnus, siis ma mõtlesin, et võiks taas lubada uusi pilte teha, aga ma ei julge seda teha. Halvad kogemused. Pealegi, pilt on pilt, ükskõik kas uus või vana. Loodetavasti peidab Pärnu endas siiski inspiratsiooni.
Tegelikult, kui nüüd aus olla, pole ma sugugi kindel kas ma suudan teid selle kahe nädala jooksul postitustega lõbustada, kõik oleneb mu IT-alastest võimetest Photoshopi läptopi paigaldada ning seda ka funktsioneerima panna. Ei tundu teab mis raske vist. Eks näeb.

1905

vabrikute kõrval seal kus kasvas rohi
seisime ja hoidsime me teineteisel käest

Keskendudes rohelisele liblele paremas ääres

Alates ajast, kui ma uuesti keskenduma õppisin(mingil määral) olen ma end püüdnud kiirelt filmidesse, raamatutesse ning muusse kultuursesse maailmasse pühendada. Ma ei oleks endiselt kindel enda analüüsivõimes nende kohta, niiet vaevalt keegi siit mida tarka teada saab, kuid uhke olen ma enda üle sellegipoolest, arvestades pikka pausi, mille jooksul ma millessegi süveneda ei suutnud.
Niisiis, raamatutest alustasin ma oma rallit Truman Capote'iga, otsides välja raamatu "Külmavereliselt", mille tegemise kohta ma kunagi talve paiku ka "Capote" filmi ära vaatasin ning mis mul sees kripeldama jäi. Raamatul oli klassika maik man, nii sisuliselt kui iseenesliku kujunduse poolest, mis kippus käes lagunema. Ma kujutan ette, et see võiks olla kohustuslik kirjandus, ei teagi miks veel pole olnud? Annaks suurepärase võimaluse tegelaste analüüsiks ning kõigeks selleks muuks mida lugupeetud kirjanduseõpetajale meeldib meie peal ette võtta.
Sellest haaratuna, otsisin ema raamaturiiulist välja "Aasta Pariisis ehk Merde", mida ilmselt kõik juba lugenud on. Vaikset galeriid elavdas mu pidev hirnumine.
Kuna mu Prantsusmaavaimustus pole võrreldav ema omaga, siis järgmised riiulist näpatud teosed mulle eriti huvi ei pakkunud "Koka rännakud" ja "Oliiviistandus" jäid suhteliselt algusjärku kui ma kapsaks loetud Peter Mayle'i "Aasta Provence'is" kotti nihverdasin ning kiiresi läbi lugesin, kuigi see polnud pooltki nii naljakas kui Merde. Sellega lõpetanud võtsin ma suurejooneliselt ette Kafka, kuid avastasin, et algust olen püüdnud ma juba varem läbi närida ning ega ma ka seekord eriti palju kaugemale ei jõudnud. Ei tea. Eks kõik ei peagi siis meeldima ju, vist.
Raamatukogus käia meeldis mulle isegi sel ajal, kui ma suurema osa laenatud raamatuhunnikutest lahti tegemata tagasi viisin. Seekordse külastuse tegi eriti mõnusaks lahtisest aknast tulev suvevihm(kuidas ma seda armastan!) ning varsti väljusingi juba kotitäie kirjandusega. Bukowski "Põhjatuse piirl" jättis mulje, et inglise keeles oleks see ilmselt palju tabavam ning kohati läks asi lõpupoole minu arust juba mõttetult labaseks, aga seda vist tema juures hinnataksegi. Peale selle(nagu üldse viimasel ajal) ei suutnud ma Sinka õpetusi maha jätta ning pidevalt häris sõna "peale" väärkasutus. Ma olen friik.
Praeguseks on peaaegu lõpusirgel "Siidrimaja seadused", millekohast filmi ma ka movie database'ist kiikasin, et veidi pettuda Candy osatäitja valikus ning siis see torrentist üles otsida. Elame, näeme.

Filmide poole pealt alustasin kõige tavalisemate ameerika sekskomöödiatega, mida kõik maha teevad, aga sellegipoolest kõik näinud on. Ehk siis "Eurotrip", "American Pie:Band camp" ja "American Pie:Naked mile". Keskendumispuudega isikule alustuseks täiesti paras. Ja ikka ja jälle ma kuulen siit-sealt nendeteemalisi märkusi või meeldetuletusi. Eks see vist ole ka omamoodi klassika. Sinna otsa veel üks kahtlase väärtusega noortefilm, kunagi ammu nähtud Cheerleaderite tragikomöödilistele ponnistustele vändatud järg "Bring it on: all or nothing", mis jäi eelnevalt mainitutele päris kindlasti kohe alla. Selle peale üritasin ma "millelegi tõsisemale" üle minna, alustades Todd Solondzi "Storytelling"uga(seda ma käänasin nüüd küll valesti?), mille puhul mu aju ei näidanud aga erilist valmisolekut. Veerand tunnist ma kaugemale ei jõudnud, kuid loodan varsti jätkata. Clarki järjekordse masendava noortefilmiga "Bully" läks natuke paremini, kuid just enne, kui kedagi tapma hakati, lülitas aju end unerežiimile. Minu arust oli film peaaegu identne kord ühel aastavahetusel emaga vaadatud "Kids"iga, millest too hiljem tükk aga rääkis kui ühest väga masendavast aastavahetusest. Mitte päris ka minu kohvitass(kui julmalt varastada teatud isikutelt väljendeid. Vabandused.).
"Transamerica" see-eest tekitas suhteliselt..adekvaatse tunde. Kuigi ma päris hästi ei mõistnud, kas seda pidi võtma rohkem läbi huumoriprisma või sügava masenduse, siis mulle tundus ta pigem nukruse poole peale kalduvat. Minu jaoks.
Ja siis loomulikult "Dear Wendy", mille ma niisama kodust vedelemast leidsin ning ühel unetul hommikul ära vaatasin. Ja nagu juhtub kõigi nendega, mis mulle tõsiselt meeldivad, ei oska ma selle kohta muud kommenteerida, kui et soovitaks kindlasti. Ma mäletan, et juba siis kui see kunagi Sõpruses jooksis, oli mul kavas seda vaatama minna. Seda, miks ma ei läinud, ei oska ma kommenteerida.
Mingil ajal sai veel siiani nägemata "Notting Hill" suhteliselt juhuse kombel ära vaadatud, kuid mida rohkem ma sellele tagasi vaatan, seda vähem ta mulle meeldib. Või noh, jätab külmaks. Kuigi ma saladuskatte all võin tunnistada, et sarnaseteemalised noortefilmid on minu jaoks üpris minek, ei paku mulle keskealiste suhtedraamat vaadata erilist pinget, nii julm kui see ka pole.
Ja siis vahepeal tutvusin veel 80-ndate õudusfilmitoodanguga, seda kummalisel kombel minu arvutisse sattunud 1980 aasta "The fog" näol. Kummalisest algusest sai veelgi imelikum teemaarendus ning sini-punastes toonides mõrvarlik lõpp, mitte vähem imelikum. Noor Jamie Lee Curtis ning sensuaalne raadiosaatejuht tuletornis loovad mittevaadatava koosluse tapjalike kalduvustega meremuumiatega.

Kuigi ma sattusin nüüd veidi hoogu, ei saa ma ka kuldset kolmikut duoks teha muusikat välja jättes. Tegelikult olengi ma ju sellele kõige rohkem tähelepanu alati pööranud.
Mõni päev tagasi kaevasin uuesti välja vanad iiri rahvalaulud ning the Dubliners'i laulud, mida ma kunagi kaks või kolm aastat tagasi andunult kuulasin, kuid mis jäid läpakast suurde arvutisse üle kandmata. Muidu on praegu tõusuteel kindlasti liiga hilja tekkinud armastus Placebo ning Zemfira vastu. See kipub mul ikka siis tekkima, kui kontserdid juba maha magatud on. Misteha. Lisaks sellele on hunnikus instrumentaalbände, või noh vähemalt pooleldi, ma ei teagi kuidas neid täpselt nimetama peaks. God is an astronaut, Team Sleep, taaskord varastatud Explosions in The Sky. Samal ajal suruvad end playlisti ka meenutused vanadest poppunk-aegadest, Green Day, Fall Out Boy. Ja noh siis veel need ülejäänud 1000 muusikateost läbi aegade.

Kui te nüüd vabandate mind, siis ma viin end lõpuni kurssi Homer Wellsi ning Candy elukäiguga.