Aknast tuleb päikest ja vihmahõngu ning tunne on sürreaalne, tundub nagu ei olekski ma siin, vaid kuskilt mujal, lapsepõlve mängumaadel. Isegi kuklasse hingav keemia ei suuda mind maa peale tuua, küll seda jõuab veel teha. Ja meenuvad katked, mida ukse tagant kuulsin, kui humanismi süveneda püüdsin, kuidas üks subjekt E teisele subjekile K rääkis, kuidas Laura on tõepoolest vist õnnelik. Ja olengi. Miks ka mitte? Aega läks, aga asja sai!
Filter-Take a picture
No comments:
Post a Comment