Good news are boring

no news?!

Get on the clouds so you could feel high as well

Maale lähen maale

A life as a ghost

The kids are dancing tonight, maybe we'll join them

Mul on su rahu vaja

Go let it out

Tuleb kapiuksed lahti teha.

Eternal sunshine of a spotless mind

Relax,takeiteasy

Hing on vaba

Ei aga seekordse õnnetu üksiku vaba päevaga võiks midagi reaaalset ette võtta. Ja ma tegelikult ka ei mõtle selle all lcdekraani süvaimendamist(jätke meelde, tegelikult te ei ole kuulnud kuskilt, et ma sellise patuga tegelen) ega ka tugitooli proovisõitja mängimist, ma mõtlen midagi väga reaalset, värske õhuga näiteks seotut. Isegi kui keegi veel pealinna allesjäänud isenditest end vabatahtlikult välja pakkuda ei soovi, lähen kasvõi üksi. Ega mul enda vastu ka midagi pole, kuigi seltskonnavahetus ei teeks paha. Et teate ju küll, liiga kaua ninapidi kellegagi koos olla, viskab üle mingi hetk ju. Nina jagamine veel rohkem.
Ei aga tegelikult nägin ma eile päris huvitavat asja, Woody Allen ja Scarlett Johansson ja puha. Ja ükspäev nägin Ewan McGregorit(Young Adam) harrastamas mõttetult tihti eri poosides seksi ekraanil ja siis kogemata ühte arvukatest pihvidest uputamas. Ma jõudsin otsusele et ta vist ei meeldi mulle eriti. Einoh, kaameratöö oli täitsa huvitav siiski.
Ja Prantsuse leitnandi tüdruk ei rõõmustanud mind ka just eriti, esimene pool läks ju nagu päris hästi, aga no kaua võib seda jahmerdamist ja targutamist lugeda, unise peaga ei jõudnud mulle lõpuakordidest muu kohale, kui püüd käituda nagu raamat kirjutaks end ise ning ridadeviisi keerulist viktoriaanliku käitumise lahkamist erisorti kirjeldustega, mis nagu oleks ajendanud kuskilt järgi vaatama, milline täpselt see ja see kleit või paljutähenduslik nipsasi võiks välja näha, aga ega ma eriti keset ööd ei viitsinud küll. Ning selleks, et peenete vihjete põhjal aru saada, mis silmi punnitama panevalt kuulsa kunstnikuga tegu on, olen ma ilmselgelt liiga võhik. Lõppudelõpuks ma ei saanudki aru, kas see tüüp mitte hoopis välja mõeldud polnud. Võib olla kunagi kui ma peen ja erudeeritud ja sügavamõtteline kunstiinimene olen, fännan seda äkki rohkem. Miski aga ütleb, et selliseks saada pole just kõige mu kõige vahvam unistus.
Joy divisioni mustvalget ekraniseeringut ma juba mainisin.
Kuulu järgi täna õhtul pidime mingit eriti nilbet kinoteost vaatama hakkama. Seda või Röövlitütat Ronjat, eksmenäe.
Keegi on mulle salaja jälle mingit medikamenti sisse süstinud, mis paneb käituma ja tundma end nagu poolearuline ärasuitsetanud hipi(noh, midagi fotohuti Leo sarnast), lisaks olen täheldanud lineliiteliste sõnade armastustendentsi. Tegelikult nad isegi eriti ei meeldi ju mulle. Kummaline, keeruline. Imelik. Imeline? Folki täitsa ootan kohe. Ja mets tundub endiselt ahvatlev. Vaikselt hakkab pärale jõudma ka äralennanud subjektide olemasolematus ja korter on ka kohe pärispäris tühi.

Ja päris kindlasti ei taha ma näha ühtegi arvutilaadset aparatuuri. Mitte et mul seda vältida õnnestuks.
Kogu aeg ma igatsen midagi(kedagi). See vist meeldib mulle tegelikult?

1307

Levivad kuuldused, et mind lausa igatsetaks mõnelpool. Nojah, seda ma ju tegelikult teadsin ennegi, see on see, kui pool aastat järjest anda lootust peatseks fotošuutinguks ning siis kõik oma vaba aeg kuskile ära kaotada. Kõiksugu inimesi ja asju on ripakile jäänud aga aega pole endiselt just üleliia, isegi hullem peaks mainima. Tuleb heita peast kinnistus, et kuskile minekuks peab vähemalt kaks vaba päeva olema ning kasutada maksimaalselt ära ka need õnnetud üksikud. Tegelikult on ju siiamaani üpris edukalt õnnestunud nii kodus logeleda kui ka üpris palju väljas käia kui ka, ohhoo, tööl käia. Sport on õnneks lahendunud eesmärgilise põhimõtte järgi ehk ratastel mustamäele ja tagasi, küll piisab. Põhjalikumad, pikaajalisemad ning suurema kilomeetraažiga ettevõtmised on aga kõik veel teostamata ning mida kauem nendega venitada, seda väiksemaks kahaneb võimalus neid kunagi üldse elusana näha. Seega tänane hommikupoolik on järjekordseks graafikukoostamiseks päris sobiv, iseasi kui edukalt..
Varahommikul saatsin subjekt K kaugelekaugele konnademaale. Homme läheb teine.
Aa jaa muuseas, Control on must see. Küll augusti lõpus uuesti jooksma hakkab.
Tonnide viisi raamatulehti tuleks ka läbida.
Fotostamiset ei tohiks päris varjusurma lasta vajuda.
Lastefilmide ralli pidime tegema. Kunagi.
Miniernaretke matkida oli kavas.
Folk ootab ees.
Pärnu igatseb taga.
Kinkige mulle palju aega ja raha!

Solitude sea

Rohkem õhku.

This fire

Ikka kohutavalt hea on olla. Elagu plaanid ja suvi ja eneseväljendamatus!

Electronic supersonic

Eile oli üks imelik päev. See on üldse üks kummaline nädal.
Alustuseks on minu pleilistis träna figureerima hakanud, midagi kuradit?
Lisaks sellele on kõik inimesed lihtsalt kadunud ja kuuldavasti jäetakse mind suve lõpuni kohe päris üksikuks.
Reede õhtu möödus Jack Nicholsoni autorlusega LSD tripi visualiseeringut jälgides kuni silme ees virvendama hakkas ja pähe kummalised mõtted tekkisid.
Wargamäe Wabariik oli kõike väärt, pärast jooksime vihmasel külateel kuni hing kinni jäi.
Nii vapustavat ilma kui viimasel paaril päeval, pole ma ammu nautida saanud, seega õhtu möödus aknalaul tolknedes Holdeniga taasalustades ning sihitus kiigeotsingus kesklinna läikivatel kõnniteedel.
Ja päris siis kui ma end pärani akna alla teega end tekkidesse mähkima asusin, tuli kutse mille peale ma ümber Jaani ning Kaarli kiriku uitasin ja meelde tuletada püüdsin, kumba ometi mainitud oli.
Kõige tipuks toimus purksiputka ees klassikokkutulek erineva talutavustasemega isendite kaasusel, kellest nupukamad kähku edasi liikusid, ülejäänud aga oma üleolevat meeleseisundit demonstreerida soovides ajasid mingit mula suust välja kuni ma lihtsalt olin sunnitud nad minema tõukama.
Hommikul ärkasin pool seitse ja üritasin välja mõelda, mis asjaoludel minust küll Julia sai. Tuumani ei jõudnud.

Honey, dinner's dead

Kõik on kuidagi nii ilusti kokku jooksnud, et lausa suur tänulikkus tekib, et enam pole seda lõputut musta auku, kuhu sisse järjest sügavamale vajumine vältimatu tundub. Head aega kevade hallid tuhmid tapvad mõtted ja ajusurm, ma olen elus! Ma loen jälle, ma suudan rääkida inimestega, kelle lähedalolek mõni aeg tagasi väljakannatamatu tundus, ma lihtsalt naeran oma imidžikohast poolearulist naeru, kui tekib imelik vaikusmoment ja ma lihtsalt tunnen end jälle inimesene ja see on nii rahulik ja hea. Keskkonna-, inimeste- ja teemadevahetus nii Pariisi näol kui ka mõnede väiksemate sündmuste selle ümbruses olid tõesti see, mida mul nii väga vaja oli. Hoidke end, kui te seda rikkuma kipute, ma torkan millegi teravaga!

Kuidas ripub?

Kuradi ilm, noh, otsustagu siis juba ära mis ta olla tahab, ma oleks kõigega rahul peale selle, et õue minnes mitu komplekti varutarbeid nii vihma kui kõrvetava päikese jaoks kaasa peab tarima. Ma ei ole see suure koti tšikk.

Where do we go from here?

Vihmvihmvihm aga seda näevad ja tunnetavad ilmselgelt ju kõik. Ajusoppides eksleb nostalgia, Pärnul on lausa alatine komme teda äratada. Ainult et see ei ole enam päris seesama, mis mind terve kevade ning varemgi kummitas. Ta on nüüd teine, teiste mälestuste, teise meeleolu ja mõjuga ning kuigi melanhoolne siis pigem seda headmoodi, mida minust nagunii lahutada ei saa ja ei tohigi. Toolidele viirastuvad mälestused kunagistest inimestest, rõdul mu kõrval nii ühest, teisest kui hoopis sellest varasemast korrast. Nii palju ja samas liiga vähe, mõned alatiseks kordamatud ja nii mitmedki asendunud uute võimalustega ja mõned inimesed on lihtsalt alles veel pikemaks ajaks. Tundub, et 'minu inimesed' pole sugugi nii konkreetne termin, kui ma kunagi arvasin.

Täna öösel ma nägin, et ma elasin maa all. Õhukese mullakihi ja meid oli kolm ja üleval lõhkesid granaadid ning saabastatud sõdurijalad jooksid üle meie katuse.

Filter-Skinny

Lack of color

Passiivne igatsus.
Täitsa häbiasi on sedasi suve algul Tallinnases kodus istuda, aga ma teen seda endiselt. Tegelikult miksmitte Pärnusse põrutada? Jah, homme. Tegelikult on pagana hea olla igalpool ja igal ajal. Lausa õnnis.

Quiet storm

Mõtted ei koondu, ilm on inspireeriv. Üksiklaused. Keegi soovib palgata andetut fotograafi suvetööle? Suveunelmad ei ole odavad.
Ma siis lähen ja üritan endiselt vägivaldselt süsteemi luua. Laiskus tuleb ka peale. Nojah, täna veel võib.

Jewel of the summertime

Bonjour, ça va?
Ei ole enam Pariis, kuid paistab, et ta on minuga kaasa tulnud, sest seda lausepaari pole ma küll otseselt endale suunatuna Tallinna vanalinnas enne kuulda saanud. Bizarre.
Lõpetamised, kohtumised, jaanipäevad, inimesed, inimesed, inimesed ja päike.

Colorblind

Rock'n'roll ja segadusttekitavad pakkimisaktsioonid.
Hea on olla.

Pureté

Parim ravi nohu vastu on ilmselgelt mööda klaasitehase tööstusvaremeid turnimine, ämblikevõrke paaniliselt vältides metsas ringi tuiamine, vahelduseks väike tee tulise päikese käes Järvakandi gümnaasiumi ühika kuivköögis, päikeseloojangus paljajalu mööda raba ringi lippamine, hea seltskond, retrobaari helendav tempel käel, kaootiline segu Nirvanast, Basshunterist, 90ndate tantsukatest ja kohutavast tränamiksist DJ Ryan Angelose esituses, korisev kõht kaardimängu saatel, puusani suplus päikesetõusulise soo uduses küljes, hommikune unetus preili Smilla seltsis, blondide kaunitaride ahistamine tühjas basseinis, paar perioodilist egoergutust, uskumatult hiiglaslik fotomaterjali pagas, külapoe esine jogurt ning tolmune hääletussessioon külmrelvi peites. Kõrvaltoimena kõrvaldab ka depressiooni haigusnähud.

Materjali üleküllus nõuab pühendunud sorteerimist, ei tea kas on see kõigest esialgne eufooria, aga nii seeriaid kui üksikpilte tõotab varsti üles tulema palju ja kõike seda ainult kahe päevaga! Niikaua midagi võimalikult lihtsalt, kuni need kõige-kõigemad end mulle alles avaldavad..