Kahevahel

1867

Lehmapilt

A picture of a cow

Amuuu.

And there'll be love love love

Ülevülevülev järelkajastamine, nagu see on, ikka alati paremgi kui asi ise, natuke igatsust, natuke melanhooliat, üks osa suurt õnnetunnet ja need laulud, alati laulud.
Nii hea on, kui sinust ülenisti aru saadakse. Või täpselt nii palju ja vähe kui paras on. Mäletatakse.

Oh well I look at you and say
It's the happiest that I've ever been
And I'll say I no longer feel I have to be James Dean
And she'll say
Yeah well I feel all pretty happy too
And I'm always pretty happy when I'm just kicking back with you

Bob Marley- Redemption songs

Me räägime teistel teemadel

No mida veel tahta? Meil on kodu, meil on kiikedega org, on Maksimarket ja on Säästukas, on oma isiklik järv ja isiklik rand. On päike ja hipid, puudeallee ja selle ääres oma isiklik vaatega mägi. Ning kuigi taevas on läilalt pastelne, on taustaks Vägilased ja seltskond superluks(mida sõna?). Ja hinges on revolutsioon, kuigi me seda veel ei tea.
Kõrvetab, kõrvetab, uimastab.
Seiklused pliidi ja hommikukohviga, loovutanud subjekt P mandoliinimaailmale, otsisime seekord varju kahekesi, kulutasime seda nii lõunamaist kaldteed järveni ja kõrvetasime oma jalgu liivas. Aga järvevees on mets. Vettehüpe viib tasakaalu pooleks päevaks paigast, viis meetrit, räägitakse?
Kava kapsaks lappamise kestel suudeti ka minusugusele rotile kontserdipileti omandamiseks auk pähe rääkida, mis aga sundis mind Oorti põõsastnautlemisest loobuma, misteha. Eelneval aastal erutanud maasikaplats pakkus alustuseks vaid mingi kohutava ansambli muusikalisi püüdeid kuni lõpupoole alles õuldskoolroki poole tagasi kalduma hakkas. Sellest ägedast träänsikauplusest aga igal ajal kõrgel üle. Viljandi diskomeeste protestiaktsioon Folgi vastu? Oh joy.
Vahepeal kõiksugu üllatavaid ja vähem üllatavaid koolikaaslasi trehvanud, naeratas õnn mulle Toy Vivo odavpileti näol(ju õnn teadis mu rotiloomust hästi) ja ma ei pidanud pettuma. Nutma just ei pannud, aga naeratama ja magama küll, täpselt nagu lubatud.
Õhtu/öö jätkus erinevate tšokeeringutega à la eestlaste alkohoolsuse astme üle imestamine vol 1 ja jalavigastuste maraton vol 2(väike puue igal Folgil!), põõsalaulude esitusega rannakiikedel, taustaks kohalik träänsdäänsnight ja selgeselge taevas.
Aeglane, voolav, ajatu hommik ja kohv kummitavas majas. Kedagi polnud näha, ainult kuulda, kuigi subjekt P väitis end kedagi nägevat, tunnistajad aga puuduvad. Kergelt skvottimise tunne. Termomeeter ähvardab lõhkeda ning nõuab häälekalt Paalajärve maratoni ning hommikusööki(see võis olla ka mu kõht). Sai näha mõningaid kummalisi tuttavaid, kelle juurde jooksma just ei kippunud ning ka mõningaid teistsorti, kasulikku infot jagavaid ning muidu muhedaid(siiski, RaudAnts polnud kokkuvõttes sugugi nii hevimetal, kui lugupeetud subjekt A arvas nad olevat. Point made-keegi ei tea kõigest kõike.)
Samamoodi polnud ka Svjata Vatra kõige tipp, paigutudes edetabelis viimasele kohale kuulatutest, mis aga ei takista Revolutsioonil nonstop peas kõlamast ning jälgida oli neid nagunii huvitav oma kõrgelt vaatluspostilt lossivaremetel, ise kuumusest üleni uimastatud plusss mis edetabelite koostajad meie ikka oleme oma kolme ettenäidatava piletiga?
Õhtutunnid viisid meid kokku kiisumarketi(Eesti viimane Spar suleti brutaalselt) ning punaste greipidega ning sundisid oma pikale teekonnale Pariisi poole saatma subjekt P. Lisaks nägi kava ette Zetosid ning sisaldas endas lisapaketina ammukadunud klassivendade poolt šokeeritud saamist. Võite kolm korda arvata, mis kohal Zetod end edetabelis leidsid. Pärast seda leidsime meie end aga nõutult mööda alleed tuiamas, otsides kohta kus õnnestuks RaudAntsust osa saada, lõpuks rahuldudes pargipingi, värske õhu ja poolunega. Veidi Pariisitunne tekkis.
Hiljem mõllutsentrisse tagasi pöördudes elasime läbi imestusaktsiooni vol 2, mis saavtus oma tipu kui viis-kuus Viljandi meha Vallikraavi viskus ning üksteist kolkima asus. Kaunilt paljastatud daam kraaviäärel õõtsutas puusa ning naeratas meelalt. Veidi hiljem jätkus sari episoodiga politseiautost, peaosas paar üleolevat pihvi ning keegi kaubiku tagaosas, kes tuvastus varsti Ivarina(Ivar, we love you!). Õllest nõretav karmoškashow Pitka juures oli see-eest piisavalt nauditav, et sealt veel teisel ringiglgi läbi põigata et Nõiaelu ja Genalaulu esitust taaskuulda.
Hommikul on ikka hoopis teine meeleolu. Vot selline Folk mulle meeldib. Tohutult.
Kaklesime Untsakate saatel putukate emotsioonide üle. Sõitsime Maxima käruga mööda alleed. Põõsast leidsime. Kinkisime väikestele Viljandi poistele, kes sellega kaks minutit hiljem patrullidele vahele jäid. Jumal on meie poolel. Panen hääletusele, kumb versioon on usutavam, kas a)põõsast leidsime või b)võõrad kinkisid?
Plätudega jätsin hüvasti, et jätkata oma teekonda Viljandist Tallinnasse oma taldadel. Väga erutav.
Subjekt C-l puudub orienteerumisorgan.

(fotoaeglus on aktuaalne)

Taaraaltar

Rahutus kuubis pluss kuumus ruudus. Või vastupidi.

Nostalgia

Kunagi saavad meist veel hittlaulude loojad.
Mustamäel valitseb tühjus ja õues on vist päike, mida ma täna enam ei näe ja homme on üks tore vaba päev ja arvuti on surmavalt aeglane ja hommikul vara on hea ja soe päike ning Pärnu maantee äärest leiab edukalt seelikuga mätšivaid lilleõisi.

Harmoonia

Absurdne, kuidas pärast mitut aastat ajujahti mahajäetud majadele, mis ei oleks veel vandaliseeritud või vähemalt omaks mõnda eset oma esialgse koha peal, sõidan ma üle pika aja sisse Lehtniidu tuttavasse hoovi, et avada vana puuuks ja leida ei midagi muud kui kõik see, mida ma otsinud olen. Kuidas ma küll seda enne märganud polnud?

Kevadkaja

Mina, ma lõpetasin üheteistekümnenda klassi. Mina, ma vaatasin nelja Eesti mängufilmi energialaksu lisandusega punapäise neiu näol. Mina, ma panin jalga uued sukad ja kontsad ning selga valge kleidi ja ma läksin pulma. Kellegi teise. Tema, mu kallis kaamera, langes koomasse. Mina, ma sain teada, et lastetraumapunkti jaoks olen juba liiga vana. Nüüd ma siis kripeldan kõiksugu erineval viisil, nukuteatri põrandatel ning sadamakaidel, diivani sügavustes ning uudishimulike silme all. Jalgrattad ei ole lendamiseks!

Anger management

Ready for a cheap escape
On the brink of self destruction
Widespread panic

Broken glass inside my head
Bleeding down these thoughts of
Anguish... mass confusion

The world is a sick machine
Breeding a mass of shit
With such a desolate conclusion
Fill the void with... I don't care

Roheline Partei

Nädal on olnud surmavalt kooline ning nädalalõpp kummaliselt töine. Ma jõudsin otsusele, et ma oman ühte kummalisimat töökollektiivi, alustades kahe naisega, keda ma kunagi näinud pole, aga kelle nimesilte ma ekspluateerisin parema puudumisel ning lõpetades karja Rebastega, keda ma ilmselt nüüd tihemini nägema hakkan, nüüd kui fotos on kõik kohad täidetud. Meil on Mees Minevikust, kes ei tea mis on träna ning vajab seletust terminile 'rottima'. Siis on meil Mees, Kes Oli Edukas ehk töötas suurlehele ja igasugu muid asju, aga ütleb, et enam ei viitsi. Ja nüüd on meil ka Mees, Kes Sai Tommy Hilfigerilt Kella Ja Kaotas Selle Ära, kes käis Otto-Triinuga Soomes. Mida paremat veel tahta?

Summertime blues

See ajusuretav kuumus ning räpased töömehed hoovis puurimas auku meie veetorru, et nädal aega sooja vett ei tuleks. Aga mis minul sellest, mina lähen Pärnusse! Nautima sealset ajusuretavat kuumust ning üldse end hästi tundma. Koristama peaks.
Ükspäev avastasin äärmise meelitatusega oma auväärse esindatuse Eesti fotoblogide nimekirjas üheskoos Remo Savisaare..ja noh igasugu muude tegijatega, aga kuna mu informatsioon inimeste nimede kohta on alati longanud, siis ma rohkem tuttavaid nimesid ei tuvasta(Peale muidugi Andrese ja Maikeni). Tükk aega mõtlesin, et kuidas pagana moodi saab mulle täies tundmatu inimese blogist, kus lisaks kogu kurioosumile, ei olegi üldse teiste blogide linke, kaasaarvatud minu oma, tulla suurem osa külastajatest(Nagu egoistlikult kasulik Google Analytics mulle teatas). Välja mõtlesin siis. Ja olen, indeed, meelitatud.
Kui juba Pärnus, siis ma mõtlesin, et võiks taas lubada uusi pilte teha, aga ma ei julge seda teha. Halvad kogemused. Pealegi, pilt on pilt, ükskõik kas uus või vana. Loodetavasti peidab Pärnu endas siiski inspiratsiooni.
Tegelikult, kui nüüd aus olla, pole ma sugugi kindel kas ma suudan teid selle kahe nädala jooksul postitustega lõbustada, kõik oleneb mu IT-alastest võimetest Photoshopi läptopi paigaldada ning seda ka funktsioneerima panna. Ei tundu teab mis raske vist. Eks näeb.

Maailma lõpus

Ma ei taha kunagi vanaks saada. No ei taha kohe, see tundub nii õudne. Ma täiesti kardan seda. Miks? Igatahes kui mina 50 saan, siis ma teen midagi hullu. Ronin Himaalajasse või hakkan langevarjuhüppeid harrastama. Vott.

Alphaville-Forever young