Renewal

Mu mustvalge sõber tahab tuhas tõusta.

Plussmiinuspluss

Linnas on kahtlasi isendeid. Pläskudega, sädelevaid, kõpsuvaid, Taurustega, bemmidega. Täna on ju neljapäev? Mina isiklikult vaimustun põhjalikult filmimaailmast ja nutan vaikselt pihku, et seda lõbu hetkel südametunnistus kuidagi lubada ei taha. Kas tõesti sai terve septembri ja oktoobri lihtsalt lakke sülitatud, ei teagi, oleks nagu omaarust teinud nii seda kui teist ja isegi natuke kolmandat, aga mida konkreetselt, ei taha kuidagi meelde tulla. Fakt on see, et kuigi veel endiselt täpselt graafikus, siis mitte piisavalt, et väikeseid kõrvalepõikeid teha. Salamisi natukene ikka paha ei tee, samas. Puhkust on ka vaja.Tallinna Ülikooli filmiasjale suutsin ma end kohale vedada lausa ühe korra, kuigi plaanid olid suurejoonelised ja võimalus iseenesest tore. Alleni 'Zelig' oli kavas ja kuigi naerma just ei ajanud, nagu mõnda, ja kohati veits tüütu ka, oli siiski selline, noh, tore. Nutikaid leide oli päris palju ja vanakino imitatsioon kukkus ka päris adekvaatselt välja.. just. Kumul on vedanud sellessuhtes rohkem, et sinna olen ma nii mõnigi kord rohkem jõudnud, kui välja arvata näiteks see kolmapäev, kus nooos Bulgakovi vaimu välja manati ning hoogsalt mööda lava ringi lennati(päris lendamist oli täitsa peaaegu et olemas). Erutas piisavalt, kuigi kipun jagama ema suhtumist selle aasta lendu, mõned ei sümpatiseeri kohe üldse, enamus on sellised hmmmtüübid ja siis üks äge Jürjens, kes kokku annavad sellise korraliku vaadata koosluse. Ja kui muu akrobaatika oli ühtepidi ja teistpidi, siis inimikonograafia ristilöömisest vääris tõepooelst omaette kunstiteose nimetust.See-eest järgmisel nädalal oli kord jälle Kumu ja Jack Smithi käes, kelle suurejooneliselt värviküllastunud erootiline Atlantis purunes kaunis hurmavalt. Väike tõestus, et performance'it on võimalik teha ka täiesti fenomenaalse ja arvestatava kunstina. Ennetundmatu mees, aga väga teenimatult; kes pole veel kuulnud, uurige järgi. Tänase päeva märksõna on ilmselgelt Vaido Neigaus. No tunnen hästi, väga hästi!

Üks pole enam ühik

Planet Funk - Chase The Sun

Inégalité

Je voudrais tant être heureuse,
pourquoi, pourquoi ne puis-je?

Beadis break

Tõsi on see, et mälestuste ja salmiaagiga ülepingutamine ei tee tänase päeva seisuga head. Samas on eestlased kogu aeg igavesed melanhoolitsejad olnud. Mis tuletab mulle meelde eesti keele artiklitundi, kui ma kõigest väest üritasin väljendada oma suurt mõtet seoses alkoholi liigtarbimise ja eestlaste maailmalõputunnetusega kuni subjekt emakeeleõpetaja, saanud lõpuks mingi mõtte mu jutust kätte, juhtimise enda peale võttis ning kogu mu mõtte soravalt teistele ette kandis. Umbes alates sellest esmaspäevast on see mõte mind kogu aja kummitanud. See inimeste massiviisiline hirm vananemise ees ning elamine nagu homset enam ei tulekski ning kust see tulnud on, kui tänapäeva ühiskond on kõike muud kui suletud ja perspektiivitu? Miks ei ole inimestel muud teha kui minna ja end nurga taha umbe juua? Miks puudub nii paljudel mingisugune tulevikuvisioon ning nad ükshaaval enda jaoks köie või purgi rahusteid leiavad? Ja teate mis? Isegi Sinka ei osanud sellele vastata.

Hanging on

Mõtelda on valus. Keevalt.

Täna sai taevas siniseks

Taeva fotošoppimine on ilmselgelt mu lemmikhobiks saanud.
"Stalingradi lahing", kurat, see oli lahe. Poleks elu sees arvanud. Sisu jäi tõlkeprobleemide tõttu kohati hoomamatuks, põhiline sai aga selgeks, aga kõige heam oli minu arust kogu tehniline pool, kuidas lahendati näiteks sõdurite rongkäik munarestide sarnaste raamide abil ja rohelisest ämbrist rong oli mu vaieldamatu lemmik. Üliloomulikust käte liikumisest rääkimata.
Enne seda sai veidi Rebasega end ebakorrektselt väljendatud(loe: ma ei suutnud jälle oma ideid ära lõpetada) ja klatšitud(sest tegelikult meile see ju ei meeldi).
Pärast seda aga tiirutas kamp Nukuteatrilisi alfaisase puudumise tõttu mööda pimedaid vanalinna tänavaid, korraldas suurseisaku keset Raekoja platsi ja läks siis vales suunas french frieside poole. Misjärel nad tantsisid midagi kasakitelaadset kesk vene kampu ja kauplesid siis välja priipääsme katakombidesse. Ning selle tulemusel istuski ümber laua Enrique Iglesias, üks pingviin, Harry Potter, Gunnar Graps ning suisa kaks Toomas Hendrik Ilvest ja kaminas põles tuli. 250 vatine.

Running up that hill

Vaheaeg on alanud surmani tegusalt, ainult kolme ja poole päevaga olen ma jõudnud käia kolm korda Kalevil külas, müünud maha ühe 400D ja palju muud kraami, panustanud lausa kahekordselt kinokassasse("Teiste elu" oli tõepoolest hea, mille eest pean tänama subjekt M-i karmisõnalise käsu eest seda vaatama minna. "Kuhu põgenevad hinged"..noh, vaadake ise. Kummaline ja veidi tühi. Aga tuttavaid oli see-eest palju.), ilmutanud hunniku praakpilte ja teise hunniku korralikke ja lisaks sellele veel Balti jaamas uitamas käinud, et avastada kesk telefone ja mutreid täiskorras Gromiti ning rootsi subtiitritega "Fargo" on mul nüüd ka. Hooray and bang the doldrums. Tänasesse õhtusse pigistan veel "Stalingradi lahingu"(marionetid, noh ma ei tea, lapsepõlve hirm) ja veel paar subjekti.

Creatures of the night

Так и оставим

Väsimus on tuletus, aluseks väsima, sõnaliiki muutev.
Tänase päeva sirge on langev, positiivsuspiirkonnaks tühihulk.
These days are dog days:
sit, lie down, roll over and beg. Nii me seda teemegi.