Vihmvihmvihm aga seda näevad ja tunnetavad ilmselgelt ju kõik. Ajusoppides eksleb nostalgia, Pärnul on lausa alatine komme teda äratada. Ainult et see ei ole enam päris seesama, mis mind terve kevade ning varemgi kummitas. Ta on nüüd teine, teiste mälestuste, teise meeleolu ja mõjuga ning kuigi melanhoolne siis pigem seda headmoodi, mida minust nagunii lahutada ei saa ja ei tohigi. Toolidele viirastuvad mälestused kunagistest inimestest, rõdul mu kõrval nii ühest, teisest kui hoopis sellest varasemast korrast. Nii palju ja samas liiga vähe, mõned alatiseks kordamatud ja nii mitmedki asendunud uute võimalustega ja mõned inimesed on lihtsalt alles veel pikemaks ajaks. Tundub, et 'minu inimesed' pole sugugi nii konkreetne termin, kui ma kunagi arvasin.
Täna öösel ma nägin, et ma elasin maa all. Õhukese mullakihi ja meid oli kolm ja üleval lõhkesid granaadid ning saabastatud sõdurijalad jooksid üle meie katuse.
Filter-Skinny
1 comment:
see on hüva lugu.
Post a Comment